Toas oli vaid üks inimene ja ainus hääl, mis sealt kostis, oli selle inimese käes oleva sulepea krabin, kui seda rida rea järel mööda paberit veeti.
Polnud kedagi, kes oleks lugenud neid paberile veetavaid ridu. Ja kui seal olekski keegi viibinud, oleks ta vaevalt oma silmi uskunud. Sest see, mida seal kirja pandi, oli selge, pisiasjadeni hoolikalt läbi mõeldud mõrv.Ta kogu aeg arvas et keegi vaatab teda aga see mida ta oli kogu aeg kuulnud oli tuul väljas .Ta pidi vetsu minema aga kui ta hakkas minema siis ta mõtles et äkki keegi võtab ta mõrva loo ära ja loeb seda.Tema mõrv seal paberil kirjas oli et tappa president. Ta pani selle paberi taskusse
Monday, February 1, 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment